Täna öösel (24.08.2017) jõudis minuni väga tugev sõnum. See jõudis minuni läbi kogemise. Mu järgnevad sõnad jäävad nõrgaks, et kirjeldada kogemuse sügavust.

Mulle näidati, kuidas globaalses plaanis oleme hüljanud oma päritolu- oma vanemad. Oleme hüljanud täielikult oma kehad ning oma vaimud/hinged/oma südamehääle.  See, mida me viimased sajandid loonud oleme, on justkui tühjade olendite poolt loodu- tehisintellekti poolt loodud tehismaailm. Tehisintellektiks teeb meid see, et me ei tunnista ja ei mäleta oma vanemaid- oma isa, kes on Looja, Taevaisa ning oma ema, kes on Maa, kes on loodus. Ehk me ei mäleta oma Jumalikku sisu. Tehisintellektiks teeb meid see, et me ei tunnista, ei mäleta, ei usu ja ei usalda oma hinge ja oma keha.

Maises süsteemis inimese loomulik eluenergia jookseb Maast  jalataldadest üles mööda inimese selgroogu, jõudes peanupust välja Valgusesse, Jumalikku Allikasse. Teine kiir jookseb Allikast mööda inimese selgroogu väljudes inimese jalataldadest Maa sisse. – SEE ON MEIE VANEMATE ARMASTUS, MIS LÄBISTAB MEID. SEE ON MEIE ELUENERGIA, MIS  JOOKSEB MEIE SEES TERVE MEIE ELU  JA HOIAB MEID TERVETE NING ELUJÕULISTENA. See on meie vanemate (Maa/Looduse ja Taevaisa) omavaheline katkematu puhas armastus,  mis jookseb läbi Looja laste, ehk meie. Mulle näidatakse, kuidas see energiavool ideaalis meie keha suurte voogudena läbib. Kuid näen ka, kuidas see praegu on- nõrk peaaegu olematu niidike.

Me ei saa oma kõrgemate vanemate armastusest osa sellisel moel, nagu oleksime võimelised. Meie kõrgemate algsete vanemate vaheline nõrk ühendus meis endis peegeldub peaaegu igaühe elus. Kuna me oleme loobunud oma vanemate (Maaema ja Looja) armastusest, siis näeme ka seda füüsiliselt meie ümber tohututes kogustes lõhkiläinud peredena.  Pole inimest planeedil Maa, kes ei kannaks oma hinges hüljatuse haava.

Oleme loobunud uskumast ja nägemast, et me pärineme Taevaisast ning me oleme sündinud looduse rüppe ehk Maaema rüppe. Me juba arvame, et Maa ei ole meile piisav koht elamiseks või on ohtlik ja hävimisohus. Asi pole niivõrd selles, mida me oleme Maaga teinud (sest Maa saab iseendaga hakkama ning tunneb tohutut kaastunnet meie suhtes), vaid asi on selles, mida me oleme iseendale teinud- me oleme jätnud ennast ilma emaarmastusest ja isa pakutavast lõpmatust turvatundest.  Me oleme hirmul ja me ei tea, kes me oleme. Meie laste kehad annavad märku sellest, et keskkond, kus elame ja eluviisid, mida levitame, ei ole normaalsed. Kehad tõrguvad. On allergiad ja toidu talumatused. Toidul, mida supermarketist ostame, puudub absoluutselt ühendus looduse ja Maaga ning emaarmastusega, millest viimase saame puhtast loodusest pärineva toiduga kaasa energeetiliselt. Mida kaugemale liigume loodusest, seda sügavamaks muutub haav meie südames, mis on emaarmastuse puuduse haav, mis on loodusest eemaldumise haav.

Mulle näidatakse, et keha ja loodus/Maa on üks ja seesama. Kui mõistame looduse rütme, mõistame ka oma keha rütme. Looduses on kõik, mida inimkeha vajab, sest me koosneme samast ainest. Looduses on meie kehade ehitusmaterjal, tervenemismaterjal ning ühendus lõpmatult küllusliku emaarmastusega.

Miks me tunneme nii palju hirmu? Sest meie teadvuses pole kohta sügaval elujaataval teadmisel, et oleme alati hoitud ja kaitstud Looja poolt. Miks ma jääme haigeks? Sest me ei kuula oma kehasid, meil puudub ühendus oma kehade ja loodusega.  Me ei saa mitte midagi aru, mis puudutab meie loomulikku funktsioneerimist, mis puudutab meid endid, meie sisemust, meie keha. Me ei saa aru oma tunnetest, emotsioonidest, oma mõtetest, oma suhetest oma ligimestega, oma südame/hinge sõnumitest, oma keha igapäevastest reaktsioonidest, oma loomulikust keskkonnast- loodusest. Me ei taha neist kuulda ja nendega tegeleda. Või kui tunneme frustratsiooni ja rahulolematust oma hinges, otsime vastuseid, siis vaigistame end teatades endale või oma sõbrale, et- ole nüüd normaalne, kannata ära, ela nagu kõik. Saame diagnoosiks depressiooni, mille vastu meil on ju õnneks rohtu. Me räägime, et loodus on tasakaalust väljas- meie enda kehad ja meie endi suhe loodusega on tasakaalust väljas.

Meie suhe oma kehaga, räägib meile meie enda suhtest loodusega ja Maaemaga. Ning vastupidi. Meie suhtumine loodusesse, peegeldab meie suhtumist omaenda kehasse. Meie suhe oma hingega räägib meile suhtest oma päritoluga, suhtest Loojaga. Meie suhe Loojaga, peegeldab meile suhtumist omaenda hinge, omaenda sügavamasse olemusse.

Me peame pöörduma Ema armastuse saamiseks loodusesse, sest oleme ära unustanud, mis see üldse on. Mida tähendab olla täielikult tingimusteta armastatud oma ema poolt, tunda et kõike on külluslikult igavesti. Isa armastuse tundmiseks ja meeldetuletamiseks peame me pöörduma Looja poole. Mida tähendab tunda täielikku turvatunnet, hoolt ja armastust oma isa poolt. Mida tähendab tunda, et kõik on võimalik ja loodav.

Meile endile on äärmiselt oluline, et looksime taas ühenduse loodusega. Et usuksime taas lõpmatusse emaarmastusse, mis tuleb meieni läbi loodusandide. Looduses on kõik, mida meie keha vajab enda ehitusmaterjalina. Sest loodus- see oleme meie ise. Meie keha pärineb loodusest, meie hing pärineb Loojast. On vaja mäletada ja tugevdada oma sidet Loojaga/ Algallikaga/ Valgusega/Lõpmatu Armastuse Lättega, et mäletada oma päritolu, et meenutada oma hinge ja tunda, kuidas just sellest Valgusest me koosneme ja pärineme.

Soovin, et igaüks mõistaks seda sõnumit sügavamal tasandil.

Mairi